1940. aasta detsembris natsionaliseeris maja nõukogude valitsus. Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941 – 1944 elas siin keegi saksa admiral, 1945 – 1994 oli villa endise NSV Liidu riiklikus omandis ja kasutusel korterelamuna. 1969. aastal toimus maja põhjalik rekonstrueerimine ja hoone jagati kuueks korteriks.

1994. aastal tagastati villa restitutsiooni käigus Ernst Sporleder noorema pärijatele – Kanadas elavale Vera Sporleder-Milanile ja Saksamaal Freiburgis elavale Maria Bosse-Sporledererile, kes müüsid selle 1998. aastal Eesti Krediidipangale.

2000. aastal ostis hoone Tšehhi Vabariigi Välisministeerium ja 2003. aastal algas selle suuremahuline rekonstrueerimine. 2004. aastal ehitas tšehhi firma Czasch ka kompleksi tagumise hoone (residentsi), mille autoriks oli arhitekt Jan Hemer projekteerimisfirmast Pikaz.

Rekonstrueeritud Tšehhi Vabariigi Suursaatkonna hoone avati pidulikult riigipühal, 28. oktoobril 2004.  

2016. aasta augustis külastasid Eestit Ernst Sporlederi lapselapsed Maria Bosse-Sporleder ja Vera Sporleder-Milan. Nende külaskäigu üheks peamiseks eesmärgiks oli raamatu „Viimases kohvris on kodumaa“ esitlemine, raamatu autoriks on just Maria Bosse-Sporleder, kes on ühe peatüki pühendanud praeguse Tšehhi suursaatkonna hoonele Lahe tänava majas 4, seonduvalt mälestustega aastatest 1930, 1998 ja 2011. Mõlemad õed võtsid ka vastu kutse külastada Tšehhi Vabariigi Suursaatkonda, kus nendega kohtus suursaadiku asetäitja Alena Teznerová. 

Lahe 4

(1930 ja 1998 ja 2011)

TUMEPRUUN TAMMEPUUST UKS. Või on foto lihtsalt alavalgustatud? Üks uksetiib on veidi avatud, kassettlae süvendid on selgelt näha. Suletud uksepoolele toetub vanaisa, veel mitte valgejuukseline, seisab sirgelt ja lõõgastunult oma maja sissekäigus: üks jalg sirgelt, teine põlvest kõverdatult, tammepuust uks toetamas ta selga.

Ta võtab endale vabaduse pista mõlemad käed püksitaskutesse. Seeläbi ilmub nähtavale vest, see on valmistatud samast helehallist kangast nagu pintsak ja püksid. Luubi abil näen ma põigiti üle vesti olevat uuriketti, rauast: antud tänuks 1919. aastal Vabadussõjas annetatud kullast keti eest.

Pooleldi avatud ukseavas noor naine kapottkübaras, põlvedeni ulatuvas mantlis ja valgetes rihmakestega kingades. Graatsiliselt naaldub ta ukseraami vastu: lapselaps Cathrin, külaskäigul Kanadast.

Nende mõlema vahel on uksepragu. Ootavad nad täna seal mind? Nad teevad mulle abivalmilt tee vabaks, seda ma tean, sest ma pean sisse minema, et kaubelda taaskord selle üürnikuga, armeenlasega, kes olevat relvakaupmees, mafiooso, ja kes vaatab mulle oma säravate pruunide silmadega otsa ja väidab, et tema isa, onu ja vend ei ela üldsegi mitte tema juures korteris. Ainult tema kolmekuune poeg ja tolle ema, kes hoolitseb väikelapse eest. Ja mul tuleb ju laps ometi majaraamatusse sisse kanda ja teha linnavalitsuses sissekirjutus, et ta ema saaks viimaks sissesõiduloa Sankt Peterburgist. Sellest saan ma ju ometi aru?

Tagapool, mu vanaisa söögitoas, liigub koletislik koer, poole elevandi suurune. Minu murelik küsimus ei saa selget vastus, ainult, et ta ei tee midagi, nii kaua, kui peremees teda korrale kutsub, nagu praegu. Ja tal polnud tõesti aimugi – jälle see relvitukstegev ülespoole pööratud pilk, et tal on selleks tarvis minu luba, kui ta tahab paigutada katusele satelliittaldrikut. Säärased asjad nõukogude kommunaalvalitsust ei huvitanud. Ah jaa, ja katuseantennilt põigiti üle tänava vastasmajasse tõmmatud kaabel olevat vaid naabritevaheline sõbralik kokkulepe. On mul midagi ka selle suhtes ette heita? Koer, nüüdseks end tammepuust parketile pikali sirutanud, pole mind silmist lasknud. Väljas ukse ees tõmban ma hinge ja jään silmapilguks seisma: pole enam kedagi, kes toetuks tammepuust uksele.

Ei mingit uksepragu sel korral. Uks on sulgunud Tšehhi Vabariigi saadiku järel, kes on saatnud mind pärast külaskäiku välja. Enne seda olime terrassil joonud ühe espresso, mille valmistas saadik ise, sest tema naine ei viibinud kodus. Pilk rändab üle aia, mille mu vanaisa rajas. Kaheksakümneaastase lehtla ees on väike uus tiik, vesi vuliseb. Me vestlesime inglise keeles maailmapoliitikast, Tšehhi ja Eesti Vabariigist ja viimaks sellest majast. Tunnustavalt ütles praegune majaperemees, et tema ametieelkäija, kes oli selle hoone ostnud, olevat olnud sellest erakordselt sisse võetud. Ta oli lasknud kõdunenud hoone lammutada ja ehitada asemele esialgse maja täpse koopia. Saadik näitas mulle maja. Nüüd seisame me tammepuust ukse ees. Keegi pildistab. Saadik on lubanud endale torgata vasaku käe püksitaskusse, parem ripub sigaretti hoides lõdvalt all. Foto reedab, et ma olen pannud käed valge pintsaku peal risti. Ju ma siis olen nõus.